Armastus, mis pääastb maailma

Kell on pool kuus õhtul ja ma olen ikka ööriiete ja hommikumantliga. Juba teist päeva. Ja kodust ei ole ma ka sama kaua välja saanud. Küsite, miks? Vastan, ei tea. Või siis vastan, et see on puhas laiskus. Laiskus, laiskus ja veelkord laiskus. Mitte, et mul midagi olulist teha oleks vaja, pigem vastupidi. Praegusel hetkel olen ma maailmale täiesti ebavajalik parasiit, kes toodab ainult prügi. Kool lõppes äsja ära, tööl ma veel ei käi...peaks otsima, aga ma ei ole viitsinud, internetiavarustes on ju palju muud toredamat teha. Oh, mind küll.
Läheks kasvõi jalutama, aga õues on lihtsalt nii halvad ilmad, et paljas aknast välja vaatamine võtab igasuguse tuju, kuskile minna, ära.
Ei, ma pean siit välja saama, lähen hulluks muidu. Vihmane, külm ja hall õhtupoolik, siit ma tulen!

Palju õnne!

Ja parema tahtmise korral võib lihtsast soovist "palju õnne" ka mõnitamist ja alandust ja jumal teab veel mida välja lugeda...

Täishoor olen, millest siin enam rääkida?

Ma ei saa aru praegu. Vastastikune kerge ilkumine on tavaline minu jaoks. Ma ei näe selles kellegi mõnitamist või solvamist. Ja need, kes sellest aru ei saa, ei tunne mind absoluutselt.
Teine variant on see, et ma lähen kuskile metsa elama ja ei suhtle enam inimestega, sest ilmselgelt tekitan ma ainult probleeme ja pahandusi. Kõige hullem on see, et enesele mitteteadlikult ja see teeb mind kurvaks. Ma ei oska kuidagi käituda enam. Kõike mida ma teen või ütlen tõlgendadakse kuidagi minu vastu ja ma ei oska ennast kuidagi kaitsta ka. Kui ma puhtast südamest üten, et ma ei taha kellelegi halba, siis ehk te suunate midn veidi, et kuidas oleks siis viisakas ja tore inimestega käituda? Sest on ju kaugelt näha, et ise ma sellega hakkama ei saa. Või kui tahetakse lihtsalt, et ma teatud inimestega ei suhtleks, siis võiks otse öelda nii.
Aga võibolla ma olen lihtsalt paranoiline ka.

Should I give up or should I start over ...?

Ma hakkasin täna mõtlema, et ma olen ikka loll küll. Mul oleks praeguse seisuga umbes kaks ja pool korda rohkem sõpru, kui praegu, kui ma oleks jäänud inimestega suhtlema. Võtame kasvõi trenni. Seal oli mul tuttavaid küll ja veel, aga pärast seda, kui ma sealt trennist ära läksin, ei olema nendega enam edasi suhelnud. Või misiganes, mõned juhuslikud tuttavad...kui see teema, mille tagajärjel me tuttavaks saime enam aktuaalne pole, vajun ma automaatselt ära ja ei suhtle enam. Ja mul on sellest nii kohutavalt kahju, sest "tänu" sellele on mõned väga toredad ja tegelikult ka vajalikud inimesed mu elust sõna otseses mõttes lihtsalt ära vajunud. Ma peaksin seda kuidagi muutma, enne kui on hilja ja mul varsti enam ühtegi tuttavat-sõpra pole.

Kella kinkimine on pähh

Täna sain teada, et kella kinkimine paarisuhtes ei ole hea, et pidavat näitama aega, kuna lahku minnakse vms. Ja kuigi ma ei ole ebausklik, siis see tundub tõele vastavat, sest kahel lähituttaval, pluss mul endal oli nii, et bf kinkis kella ja nüüd oleme lahus...

Mu ema on geenius

Ema reaktsioon shokolaadi paberist välja võtmisel: " Issand jumal, see on must nagu karusitt ju!"
Arvestades, et mu ema selliseid asju väga vähe ütleb, oli see võrdlemisi naljakas.