tips regarding plastic surgery

When confronted your husband and a young women having sex, consider plastic surgery to be an option. However, divorce and Second Degree Homicide under Mental Duress are also viable options worth considering, especially when plastic surgery may fail to win your philandering husband back. Putting $ 50,000 into your kitchen leads to a better kitchen. Putting $50,000 into your face does not necessarily lead to a better face. This is because your face is not a kitchen. To judge the succsess of your plastic surgery, stand outside. If people try to chase you off of a cliff with pitchforks, consider finding another plastic surgeon and getting a second opinion.

Pettumus

Miks olen mina alati see idioot, kelle lootus sureb viimasena? Kui on lubatud, et helistatakse tunni aja pärast ja siis möödub kaks pool ja keegi pole helistanud loodad sa ikka veel. Kuradi kurat. Mul on kõht tühi. Mul ei ole kodus absoluutselt mitte midagi süüa. Mul ei ole sentigi raha, mu pere on maal vanaema juures. Vanaema valmistas meile mingi hullu õhtusöögi ja küpsetas umbes kuus erinevat kooki/pirukat nagu tal alati kombeks on ja mina jäin sellest otse loomulikult ilma, sest üks #¤%#&# lubas, et me läheme TUNNIaja pärast grillima ja ma ei oleks vanaema juurest mingit moodi nii vara ära saanud ja ma pidin lihtsalt koju jääma. Ootama. Riideid vahetama. Meiki tegema. Küüsi lakkima. Valgeid tosse wc paberiga puhtaks nühkima. Uuesti riideid vahetama. Koledaks läinud pöidlaküüne üle lakkima. Ootama. Telefoni lolli näoga passima. Kella vaatama. Ootama. Ootama. Ootama. Kui ma siis lõpuks ise helistan ja küsin, et mis värk on, öeldakse, et kuule meil oli siin autoga väike jama. Jupid ei sobinud kokku ja läks kauem aega. Hedi ja Raul juba grillivad. Mingi umbes pool tundi tagasi. Või tund. Või rohkem. Ma ei tea. Sa tahtsid minna vä? JAAA!! Aga ma olen üleni sitane ja ma olen garaažis. Me vist ei jõua ikka.
Aga mul on ju rott majas ja kõht on tühi.... :( Vot praegu olen ma küll üdini õnnetu.

Kumminui vsjoo vreemja!

Jaanipäev läks täitsa toredasti. Kaks päeva stabiilselt promilliga, aga seekord ei juhtunud midagi hullu. Ma ei kukkunud trepist alla ja ei üritanud kedagi ära vägistada. Ma ütleks, et ma olin suhteliselt kaine isegi. Ja Nõva on lahe. Ja laimi pood on kõige lahedam koht nõval peale katuse pleisi. Poes müüdi lihapirukaid ja pikkapoissi. Ja kaalu kaupa pidi küsima vorsti letist. Neil oli ka eripakkumine, selles suhtes, et välgumihkel maksis ainult 5 eeki. Väga kõva koht!
Ma pidin oma meeletu šarmiga peaaegu kakluse tekitama. See ei ole hea, see on nõme. Armukadedus on üks ebameeldiv asi.
-Kõik tegid kräkki. Kräkk on mõõnus.-

Alkohooliku raske elu

Ma ise ka imestan, et kuidas ma selle raske nädalavahetuse üle elasin. Esiteks ma jõin koos selliseid põnevaid asju nagu viin, 6promilline niiduk-siider ja kõige tipuks Absint. Ma ei ole kindel, kas enam vastikumaid asju on võimalik koos juua. Igaljuhul need tekitasid mul 2päevase tuumapohmelli ja mingi väga sügava mäluaugu. Nagu sellest veel vähe oleks, üritasin ma katuse piffi Maarjat ära vägistada(Miks??!!?!?!) ja kukkusin trepist alla. Loomulikult oli mul vaja veel Ch ja Moozi kulme kitkuda. Aga hommikul ma imestasin, et kuidas ma sellest kõigest nii tervelt välja tulin. Ma mõtlen, et kui ma trepist alla kukkusin, siis mul peaks olema ju mingid vigastused kuskil. Ma olevat lihtsalt püsti tõusnud, riided puhtaks pühkinud ja siidrit peale joonud. Hommikul oli veidi piinlik küll, aga kõik ainult naersid ja arvasid, et ikka juhtub. Kuigi ma absoluutselt ei plaaninud ennast nii mällu juua. Nüüd ma enam ei joo. Ausalt ka. See ei ole normaalne ju, et ma mihe sünnipäevast ainult mingeid ähmaseid kolme tundi mäletan...aga ma võin enda kaitseks öelda, et ma ei olnud kolm päeva praktiliselt midagi söönud nii, et ma arvan, et see tegi ka oma töö.

Kolm paksu sakslast

Ma olen täna tervelt viis tundi magada saanud. Juhtumisi vaatasin ma täna öösel magamise asemel hoopis filme "Saag3" ja "Sneigid lennukis", mida ma küll mõlemat näinud olen, aga nii seltskonna mõttes, nagu öeldakse. Sneikide filmis leidsime me, et piloot nägi välja nagu Arnold Rüütel ja üks naisstjuardessidest nagu Michael Jackson. Lõbus oli.

Faktid

Naine on mehest 8,75 korda täiuslikum.

Väsitav päev

Täna suutsin ma oma une kiuste siiski ennast poole üheteistkümneks üles ajada, et tunnike, millest pärast sai kolmveerand tundi, aias päevitada ja siis enne kooli veel dušši all käia. Aga ikkagi läks jube kiireks ja ma jälle ei jõudnud õigel ajal bussi peale, mis tõttu mu tore vend mind kooli oli sunnitud viima. Siis ma tsillisin koolis 4tundi ja pärast seda pidin ma klassiõega raamatukokku "Tui Na-d" laenama minema ja siis oli tal ilgelt vaja kuskil taaskasutuskeskuses käia mingit vana mööblit vaatamas ja mina muidugi tolgendasin kaasa. Vahepeal olin ma juba plaaninud jalgrattaga sõitma minna, aga kuna ma uimerdama jäin, siis ma ei jõudnudki. Pärast mäkist jäätisekokteili ostmist jäime bussist maha ja pidime mingi ilget haisva vennaga koos uut ootama. Ei tasu muidugi unustada, et ma sain mõlemale jalale suure varba vahele villid, sest Kaia otsustas, et bussiga sõitmiseks on liiga ilus ilm ja mul ei jäänud väga muud üle kui nõustuda.
Mina otsustasin aga, et mul on rohkem sellikuid vaja. Selles suhtes, et mul on ainult kolm...neli seelikut, millest pooled on suht lühikesed ja üks liiga roosa ja üks lihtsal selline imelik. Hädasti oleks juurde vaja, aga mul ei ole aega poodi minna, sest ma teen koguaeg selliseid tähtsaid asju nagu uimerdamine või mölutamine või söömine või telku vahtimine.
Nüüd ma lähen nagu luuserile kohane üksi jalutama ja mõnda kiike ahistama lootuses, et seal ei ole kell kümme õhtul enam tatise ninaga lapsi.

Ma pidin täna kell 7.30 üles tõusma, et jõuda kella 9-ks kooli, et masseerida 55-aastast pinges õlavöötme ja seljaga naisveoautojuhti, kelle lapselapsed kutsuvad teda emaks ja kellel ei ole ühtegi sõbrannat ja kelle varvastel on küüneseen, mida ta nii muuseas unustas mulle mainida.

Big girls don't cry

Ma ei tea mis värk minul ühistrantspordiga on aga igaljuhul iga jumala kord kui mul on bussiaeg tak-i kodulehelt valmis vaadatud ja ma tean, et kui ma selle peale ei jõua siis ma jään hiljaks, jään ma maha sellest. Vaikselt hakkab juba koppa ette viskama see kui mul on veel paarsada meetrit peatuseni ja siis see lahe buss otsustab poolteist minutit varem tulla ja kuna mu elu on tiba tähtsam kui punasega üle tee jooksmine ja bussi peale jõudmine, siis ma jään maha loomulikult. Aga süda tilgub verd küll kui vaatad kuidas see roheline/(täna oli valge) elajas peatusest ilma sinuta minema vajub. Jälle on järgmised kakskümmend minutit mu väärtusetust elust täidetud bussi ootamisega. Ja siis hakkab loomulikult külm, sest sa oled avastanud, et kell 9 õhtul ei olegi enam nii soe kui kell kaks päeval aga natuke hilja on juba selleks, sest koju tagasi tatsamisega läheks liiga palju aega ja ühtlasi nulliks see ära mu seni suhteliselt head võimalused jõuda järgmisele bussile. Ja lisaks sellele ei vea mul ka bussikaaslastega. Ütleme nii, et 97%-se tõenäosusega on see inimene, kes minu vastu ennast pungil täis bussis hõõrub asotsiaalset eluviisi harrastav 50 aastat pesemata olnud mädanevate käte ja oma uriini järgi haisev vanemapoolsem meesterahvas. Now ...am I not a happy person?