Väsitav päev

Täna suutsin ma oma une kiuste siiski ennast poole üheteistkümneks üles ajada, et tunnike, millest pärast sai kolmveerand tundi, aias päevitada ja siis enne kooli veel dušši all käia. Aga ikkagi läks jube kiireks ja ma jälle ei jõudnud õigel ajal bussi peale, mis tõttu mu tore vend mind kooli oli sunnitud viima. Siis ma tsillisin koolis 4tundi ja pärast seda pidin ma klassiõega raamatukokku "Tui Na-d" laenama minema ja siis oli tal ilgelt vaja kuskil taaskasutuskeskuses käia mingit vana mööblit vaatamas ja mina muidugi tolgendasin kaasa. Vahepeal olin ma juba plaaninud jalgrattaga sõitma minna, aga kuna ma uimerdama jäin, siis ma ei jõudnudki. Pärast mäkist jäätisekokteili ostmist jäime bussist maha ja pidime mingi ilget haisva vennaga koos uut ootama. Ei tasu muidugi unustada, et ma sain mõlemale jalale suure varba vahele villid, sest Kaia otsustas, et bussiga sõitmiseks on liiga ilus ilm ja mul ei jäänud väga muud üle kui nõustuda.
Mina otsustasin aga, et mul on rohkem sellikuid vaja. Selles suhtes, et mul on ainult kolm...neli seelikut, millest pooled on suht lühikesed ja üks liiga roosa ja üks lihtsal selline imelik. Hädasti oleks juurde vaja, aga mul ei ole aega poodi minna, sest ma teen koguaeg selliseid tähtsaid asju nagu uimerdamine või mölutamine või söömine või telku vahtimine.
Nüüd ma lähen nagu luuserile kohane üksi jalutama ja mõnda kiike ahistama lootuses, et seal ei ole kell kümme õhtul enam tatise ninaga lapsi.