Big girls don't cry

Ma ei tea mis värk minul ühistrantspordiga on aga igaljuhul iga jumala kord kui mul on bussiaeg tak-i kodulehelt valmis vaadatud ja ma tean, et kui ma selle peale ei jõua siis ma jään hiljaks, jään ma maha sellest. Vaikselt hakkab juba koppa ette viskama see kui mul on veel paarsada meetrit peatuseni ja siis see lahe buss otsustab poolteist minutit varem tulla ja kuna mu elu on tiba tähtsam kui punasega üle tee jooksmine ja bussi peale jõudmine, siis ma jään maha loomulikult. Aga süda tilgub verd küll kui vaatad kuidas see roheline/(täna oli valge) elajas peatusest ilma sinuta minema vajub. Jälle on järgmised kakskümmend minutit mu väärtusetust elust täidetud bussi ootamisega. Ja siis hakkab loomulikult külm, sest sa oled avastanud, et kell 9 õhtul ei olegi enam nii soe kui kell kaks päeval aga natuke hilja on juba selleks, sest koju tagasi tatsamisega läheks liiga palju aega ja ühtlasi nulliks see ära mu seni suhteliselt head võimalused jõuda järgmisele bussile. Ja lisaks sellele ei vea mul ka bussikaaslastega. Ütleme nii, et 97%-se tõenäosusega on see inimene, kes minu vastu ennast pungil täis bussis hõõrub asotsiaalset eluviisi harrastav 50 aastat pesemata olnud mädanevate käte ja oma uriini järgi haisev vanemapoolsem meesterahvas. Now ...am I not a happy person?