Pettumus

Miks olen mina alati see idioot, kelle lootus sureb viimasena? Kui on lubatud, et helistatakse tunni aja pärast ja siis möödub kaks pool ja keegi pole helistanud loodad sa ikka veel. Kuradi kurat. Mul on kõht tühi. Mul ei ole kodus absoluutselt mitte midagi süüa. Mul ei ole sentigi raha, mu pere on maal vanaema juures. Vanaema valmistas meile mingi hullu õhtusöögi ja küpsetas umbes kuus erinevat kooki/pirukat nagu tal alati kombeks on ja mina jäin sellest otse loomulikult ilma, sest üks #¤%#&# lubas, et me läheme TUNNIaja pärast grillima ja ma ei oleks vanaema juurest mingit moodi nii vara ära saanud ja ma pidin lihtsalt koju jääma. Ootama. Riideid vahetama. Meiki tegema. Küüsi lakkima. Valgeid tosse wc paberiga puhtaks nühkima. Uuesti riideid vahetama. Koledaks läinud pöidlaküüne üle lakkima. Ootama. Telefoni lolli näoga passima. Kella vaatama. Ootama. Ootama. Ootama. Kui ma siis lõpuks ise helistan ja küsin, et mis värk on, öeldakse, et kuule meil oli siin autoga väike jama. Jupid ei sobinud kokku ja läks kauem aega. Hedi ja Raul juba grillivad. Mingi umbes pool tundi tagasi. Või tund. Või rohkem. Ma ei tea. Sa tahtsid minna vä? JAAA!! Aga ma olen üleni sitane ja ma olen garaažis. Me vist ei jõua ikka.
Aga mul on ju rott majas ja kõht on tühi.... :( Vot praegu olen ma küll üdini õnnetu.