Ma vihkan kui mul hakkab jalg kusagil bussis teksapükste alt sügelema ja kuna püksid on nii "paksud", ei ole sügamise tulemus kunagi rahuldav.
Ma vihkan seda ka kui minu kõrvalistmele tuleb istuma oma kabariite mittetunnetav vanemaealine proua, kes lisaks istme peale istumisele, istub ka poole oma kehaga minu peale.

Aga ma armastan seda, kui ma saan hommikul koos päikesetõusuga kooli minna :)

NB! Elagu Carl!

Ps! Elu on tegelikult ilus?