Seiklused narkometsas

Käisime isaga täna tädi maja taga metsas seenel. Eksisime ära. Isa väitis koguaeg, et siin oli ju vanasti tee, mis viib kullile välja, ausalt ka. HUI seal midagi oli. Sellist võserikku pole te oma halvimas unenäos ka näinud, mida mu isa täiesti käidavaks rajaks nimetas. Mitte mingisugust teerada polnud. Ainult isa väide "seal vanasti ju oli". Talle ilmselgelt ei jõudnud kohale, et see vanasti oli 30 ja peale aastat tagasi ja mets on kõik vähegi tee moodi asjad oma valdusesse tagasi võtnud. Korra, kui suured vareseparved karjusid kusagil väga trööstitud hämarduva metsa serval suure kase otsas ja me olime just jõudnud tagasi ühe vana maja õuele, kust me pool tundi tagasi olime mööda käinud, hakkas isegi päris kõhe. Isa muidugi kogu metsasoldud aja väitis et ta ei ole eksinud. Nägime ikka suht ulmekohti, millest meil aimugi polnud. Suur-suur mahajäetud kanala, mingi loomavaatluspunker, lumivalge haagissuvila, mille ümber kasvasid kahemeetrised päevalilled, metsaalust täis peasuuruseid tumeorantzi ja punase kübaraga kärbseseeni. Kui me sealt lõpuks tädi maja juurde tagasi jõudsime, nägime välja nagu kaks asotsiaali, kummikud põlvini porised, püksid mustad, ninad tatised, juuksed täis oksi ja lehti...isal oli veel mingi vene sinel seljas, mis ta kullilt võtnud oli ja millega ta tavaliselt seal tööd teeb. Ühel vene mehel võis küll päris pirakas küsimärk pähe jääda kui me metsa seest, eikusagilt lambist välja tatsasime ja teed küsisime. Isa tuli alles pärast selle peale, et riietus ei olnud vbl kõige õigem :D

Igaljuhul koju ma lõpuks jõudsin ja tõin meeneks hulga põdrakärbseid ka oma peas kaasa. Nii, et kes tahab endale mõnda, see võib märku anda. Ma panen nad nii kauaks tikutopsi ja söödan neile kassitoitu.