Lugesin just ühe uue tuttava mõtteid ja tekkis endal ka tahtmine kirjutada. Midagi sellist, mis teistele ka midagi annaks. Oskaks ma vaid seda teha. Hetkel on tõesti selline tunne, et ma tahaks olla kirjanik. Ei, mitte selline fantaasia- või ulme- või krimikirjanik, vaid selline, kelle teoseid lugedes sa hakkaksid mõtlema elu ja üldse iseenda üle. Jaa, see kõlab ilmselt klišeena, aga ma tunnen, et ma tahan seda. Mitte, et ma saaks seda, mida ma tahan...ma võin nüüd teile tunduda nagu viieaastane kommipoes, aga ma tõesti ei saa peaaegu kunagi seda mida ma tahan. Võibolla see on minu enda süü. Mida ma keerutan- see ONGI mu enda süü, aga ma ei tahaks seda tunnistada. Kes see ikka tahab omaenda vigu tunnistada. See ju tähendab peaaegu nagu seda, et sa oled nõus midagi muutma, midagi enda juures parandama.
Kuidagi kurb ja nukker on praegu tunne. Sügis hakkab saabuma ja esmakordselt terve oma teadliku elu ma vist isegi naudin seda. Naudin seda kurbuse ja üksinduse tunnet. Seda tunnet, et kõik laguneb koost, et kõik nutab, nutab millegi paratamatu üle. Ei, ärge saage valesti aru, mul ei ole mingit masendust või depressiooni või midagi. Ja otseselt pole midagi halvasti ka, lihtsalt on selline tuju. Ja mul on hea olla. Hea ja rahulik oma mõtete sees, nagu kerratõmbunud kassil on hea olla oma soojas peasas, kus keegi teda ei sega.
Nii imelik, kui see ka pole, aga ma tunnen juba praegu kohustuslikust kirjandusest puudust. Ma lihtsalt ei oska midagi lugeda. Ma võin ju võtta raamatukogust mingeid mõttetuid õhukesi krimkasid ja muid selliseid teoseid, aga nad ei paku mulle midagi. Mitte midagi hingele. Ma ei taha põnevust, seksi ja raha. Ma ei taha ulmet ja lendavaid vaipu, ma ei taha muinasjutte, ma tahan, et ma saaks sealt raamatust tõuke mõelda ja tunda. Mõtiskleda selle kõige ja samas mitte millegi üle. Mõelda igihaljastel teemadel nagu "mis värvi on armastus" või "mis saab pärast surma". Ma tahaks joosta selle vihma käes ja tunda ennast vabalt, mitte kammitsetuna nendest tsiviliseeritud maailma seadustest.
Mulle meeldiks praegu mõte minna kuskile metsa, näiteks maale ja olla seal täiesti üksi. Juua mingit suvalisest asjadest kokku keedetud mõrkja maitsega teed ja vaadata aknast välja, et näha seda kõledat, külma ja vihmast maad. Kuulata vaikust. Vaadata pimedusega tõtt. Sõimata õhku ja karta neid saladuslikke hääli, mis ilmuvad välja siis, kui valgus kaob.
Loomulikult on raske üksi olla, sest inimene, nagu kassid ja koeradki on harjunud olema koos seltskonnaga ja selle puudumisel tuntakse ennast poolikuna. Aga vahel on seda vaja. Vaja midagi hingele.
