Armastus, mis pääastb maailma

Kell on pool kuus õhtul ja ma olen ikka ööriiete ja hommikumantliga. Juba teist päeva. Ja kodust ei ole ma ka sama kaua välja saanud. Küsite, miks? Vastan, ei tea. Või siis vastan, et see on puhas laiskus. Laiskus, laiskus ja veelkord laiskus. Mitte, et mul midagi olulist teha oleks vaja, pigem vastupidi. Praegusel hetkel olen ma maailmale täiesti ebavajalik parasiit, kes toodab ainult prügi. Kool lõppes äsja ära, tööl ma veel ei käi...peaks otsima, aga ma ei ole viitsinud, internetiavarustes on ju palju muud toredamat teha. Oh, mind küll.
Läheks kasvõi jalutama, aga õues on lihtsalt nii halvad ilmad, et paljas aknast välja vaatamine võtab igasuguse tuju, kuskile minna, ära.
Ei, ma pean siit välja saama, lähen hulluks muidu. Vihmane, külm ja hall õhtupoolik, siit ma tulen!