Mis toimub?!

Vaatasin just äsja yle2 pealt dokumentaali hüljatud lastest Bulgaarias. Telekava jättis vargsi mainimata, et tegu oli tugeva vaimse ja füüsiliste puuetega lastega. Seda oli lihtsalt nii traumeeriv vaadata, et mul terve selle tunni aja vältel pisarad ainult jooksid. No ei ole võimalik, kuidas saavad need töötajad, kes seal on, nii hoolimatud olla? Lapsel on jalaluu murdunud, nad määrivad talle tallaalla salvi ja ütlevad, et see on paratamatus. Lapsed ei saa piisavalt toitu, vitamiine, päikest, hoolitsust ja sellest on tingitud erinevad haigused, mis muudavad luud hapraks ja voolivad ka normaalse kehaehitusega lapsed ajapikku jalutiks, väga haiglaselt kõhnadeks ja pahatihti ka deformeerunud kehadega häälitsevateks tompudeks. Kunagistest väikestest lastest on saanud alaarenenud moodustised, kes enamasti end vaid vähesel määral liigutada suudavad. Rääkida suutsid neist vaid vähesed, sest keegi pole kunagi vaevunud neid õpetama. Keegi ei räägi nendega. Oma päevi sisustavad nad edasi-tagasi kõigutamise ja söögi ootamisega. Ja kui lõpuks neile mingi kaerahelbepudru taoline mass taldrikutele visatakse, siis õigtakse seda nagu loomad ja krahmatakse ka naabril toit käest. Üksteisega ei suhelda, ei mängita, neid ei viida õue. Neid pekstakse, muidugi mitte kaamerate ees, aga ühel suuremal ja paaril väiksemal poisil oli veri ninast väljas iga kord, kui pesupäev oli. Sest pesumees oli nö karmi käega lihtsalt. Kui kaamerameeskond kaebama läks, siis lasti ta lõpuks lahti. Aga mis siis oleks saanud, kui meeskond poleks seda öelnud? Hooldajatel on leebelt öeldes pohhui, ongi hea väljaelada ennast. Aga mida peab tundma see täiskasvanud mehemõõtu noormees, kes ei oska rääkida, kuidas teeb tema selgeks, et teda pekstakse ja et tal on paha? Väga lihtne, ei teegi. Kannatab vaikides...ja nuttes, kui ta seda oskab. Mitte keegi ei tee ainsamatki liigutust rohkem, kui hädapärast tarvis. Voodi korda, riided selga ja toit kätte. Vahel ka pesemine ja see on kõik, mis tähendab nendega tegelemine. Voodihageid visatakse ühest voodist teise nagu kaltsunukke, laps röögib, sest tal on valus. Mitte keegi ei tee välja, mitte keegi ei aita. Ja voodihaigetel ei ole enam pikalt oodata seda, kuni nad õue saavad. Siiski mitte selleks, et päikesepaistet nautida vaid selleks, et heita pikali nende õnnetute saatusekaaslastega kohalikul kalmistul.
Ja nagu saate lõpus kirjas oli, suleti selliseid asutusi, kaasaarvatud see konkreetne, 7 tükki eelmise aasta jooksul. Kuhu need lapsed siis pannakse? Mis nendest saab?
Mitte ükski inimene ei saa külmaks jääda, kui ta vaatab umbes 20 kilost pimedat last mööda põrandat roomamas lihtsalt selleks, et kellegigi tähelepanu saada. Kallistust näiteks? Teada, et keegi armastab teda? Ma ei ole küll halb inimene omaarust, aga need, kes oma lapsed niimodi unarusse on jätnud, tuleks siiralt öeldes maha lasta.

Ega tali taeva jää!

Täna ärkasin ilusti telefonikõne peale enne kümmet ja aknast välja vaadates avanes ikka väga tore vaatepilt. Paksu tihedat lund sajab ja katustel on oma 30cm lund... Lahe on muidugi, aga tegelikult tahaks ikka kevadet. Kuigi mingi kuusetaat olevat öelnud, et kevadet tuleb pikalt oodata ja suvekuuma lubas alles jaanipäevaks. Aga no hea, et üldse lubab, eks? Ma lähen jalutama nüüd.

Come play with me

M ei tea miks, aga ma olen juba päev otsa täiesti tujust ära. Ilma igasuguse selge põhjuseta. Ja mind häirib see, et ma olen väsinud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ei, see ei ole selline emotsemine praegu, et kogu maailmavalu on minu õlgel, vastupidi, ma tunnen end nagu vanainimene, kes on väsinud olemast vana. Ma ei tea, kas see mida ma just ütlesin, meigib sensi kellelegi peale minu, aga see vist ei olegi oluline.
Ja ma olen enda peale jälle vihane. Vihane sellepärast, et ma ei jaksa käia koguaeg liblikad kõhus ringi ja mõelda ainult sellele, mis juhtus, kuigi midagi õieti ei juhtunudki....aga teate küll seda kõhutunnet, selline näriv ja mitte otseselt hea, ega halb, aga sa tunned, et ta on koguaeg olemas. Ja mõtted...nendest ma ei taha rääkidagi. Ma olen loll, loll, loll! Ma elan ise oma elu keeruliseks ja siin ei ole kedagi teist kahjuks süüdistada.

Kiirelt kinni ja lindikava

Ehk siis kuidas ma Jarmo sünnal käisin...
Ja ei teinud lindikava. Aga muidu oli täitsa lõbus, kuigi ma vist kohe kaugeltki mitte ei täitnud oma ülesannet, aga las ta jääb. Kõigil oli lõbus ja see ongi kõige olulisem. Ja ööseks ma loomulikult tagasi ei jõudnud, nagu ma tahtsin, sest viiel inimesel oli kindlalt vaja linnas olla hommikuks ja ma ei mahtunud autosse enam...ja ega mul mingit erilist vajadust sinna linna minna polnudki, ma lihtsalt olin nagu poole sõnaga lubanud kellelegi, et ma tulen linna, aga mis sa ära teed, 55 kilomeetrit ei viitsi jala ka käia ju. Pealegi seal tudumine osutus üle ootuste mõnusaks...
...ei, mitte selles mõttes! :D

Absurdi impeerium

Kui tei midagi teha pole, siis soovitan lugeda Solženitsõni "Vähktõvekorpust". Igavuse peletamiseks või nii...