neljapäev, märts 27, 2008

Mis toimub?!

Vaatasin just äsja yle2 pealt dokumentaali hüljatud lastest Bulgaarias. Telekava jättis vargsi mainimata, et tegu oli tugeva vaimse ja füüsiliste puuetega lastega. Seda oli lihtsalt nii traumeeriv vaadata, et mul terve selle tunni aja vältel pisarad ainult jooksid. No ei ole võimalik, kuidas saavad need töötajad, kes seal on, nii hoolimatud olla? Lapsel on jalaluu murdunud, nad määrivad talle tallaalla salvi ja ütlevad, et see on paratamatus. Lapsed ei saa piisavalt toitu, vitamiine, päikest, hoolitsust ja sellest on tingitud erinevad haigused, mis muudavad luud hapraks ja voolivad ka normaalse kehaehitusega lapsed ajapikku jalutiks, väga haiglaselt kõhnadeks ja pahatihti ka deformeerunud kehadega häälitsevateks tompudeks. Kunagistest väikestest lastest on saanud alaarenenud moodustised, kes enamasti end vaid vähesel määral liigutada suudavad. Rääkida suutsid neist vaid vähesed, sest keegi pole kunagi vaevunud neid õpetama. Keegi ei räägi nendega. Oma päevi sisustavad nad edasi-tagasi kõigutamise ja söögi ootamisega. Ja kui lõpuks neile mingi kaerahelbepudru taoline mass taldrikutele visatakse, siis õigtakse seda nagu loomad ja krahmatakse ka naabril toit käest. Üksteisega ei suhelda, ei mängita, neid ei viida õue. Neid pekstakse, muidugi mitte kaamerate ees, aga ühel suuremal ja paaril väiksemal poisil oli veri ninast väljas iga kord, kui pesupäev oli. Sest pesumees oli nö karmi käega lihtsalt. Kui kaamerameeskond kaebama läks, siis lasti ta lõpuks lahti. Aga mis siis oleks saanud, kui meeskond poleks seda öelnud? Hooldajatel on leebelt öeldes pohhui, ongi hea väljaelada ennast. Aga mida peab tundma see täiskasvanud mehemõõtu noormees, kes ei oska rääkida, kuidas teeb tema selgeks, et teda pekstakse ja et tal on paha? Väga lihtne, ei teegi. Kannatab vaikides...ja nuttes, kui ta seda oskab. Mitte keegi ei tee ainsamatki liigutust rohkem, kui hädapärast tarvis. Voodi korda, riided selga ja toit kätte. Vahel ka pesemine ja see on kõik, mis tähendab nendega tegelemine. Voodihageid visatakse ühest voodist teise nagu kaltsunukke, laps röögib, sest tal on valus. Mitte keegi ei tee välja, mitte keegi ei aita. Ja voodihaigetel ei ole enam pikalt oodata seda, kuni nad õue saavad. Siiski mitte selleks, et päikesepaistet nautida vaid selleks, et heita pikali nende õnnetute saatusekaaslastega kohalikul kalmistul.
Ja nagu saate lõpus kirjas oli, suleti selliseid asutusi, kaasaarvatud see konkreetne, 7 tükki eelmise aasta jooksul. Kuhu need lapsed siis pannakse? Mis nendest saab?
Mitte ükski inimene ei saa külmaks jääda, kui ta vaatab umbes 20 kilost pimedat last mööda põrandat roomamas lihtsalt selleks, et kellegigi tähelepanu saada. Kallistust näiteks? Teada, et keegi armastab teda? Ma ei ole küll halb inimene omaarust, aga need, kes oma lapsed niimodi unarusse on jätnud, tuleks siiralt öeldes maha lasta.

10 Comments:

Blogger J said...

Kuule, ma vaatan, et see kirjutis on peaaegu juba filmiarvustus. Kui seda veel struktuurilt üle vaadata, soputada ühest ja teisest kohast, siis vormiks korraliku filmiarvustuse ka tegelikult valmis. Teemadest, mida käsitleti, juba rääkisid, susad ka sisse, mis mulje filmist endast jäi ning on ilusti arvustus valmis.

Hea filmiarvustuse või mistahes kirjutise puhul (kirjand) on tähtis teema olemasolu, mis sind ennast huvitab. Sind põhimõtteliselt huvitab, et neil lastel seal paremini läheks. See on olemas ja kui veel teha veidi taustuuringut selle kohta, kes, mis ja kus siis saaks isegi artikli või arvamusloo valmis.

Sorri, et sellise isikliku ahne pilguga vaatan (et kuidas vormida asi selliseks kirjutiseks, mille saaksin sinult sisse vehkida ning millega oma blogi taset ning külastatavust tõsta :D ), kuid tegelikult ka.... kui viitsid jamada ja putitada, siis sellest on võimalik välja võluda küllalt asjalik filmiarvustus.

Võib-olla saad kerget struktuuri-harjutust ka eksamikirjandi tarvis.

aprill 01, 2008  
Blogger gretzz said...

võibolla tõesti. Ma ise tunnen ka, et ma kirjutan nendest teemadest paremini, mis mulle endale reaalselt korda lähevad ja mõtlemisainet pakuvad...mingi tsitaat kuskilt raamatust ei tekita elusees selliseid emotsioone, kui reaalselt mingi situatsiooni nägemine ja sellele kaasamõtlemine...aga võibolla tõesti on seda mõtet natuke spoutada ja kirjapilt ülevaadtaa, sest ma kirjutasin selle täielikult emotsioonide meelevallas ja ei pööranud metsikut tähelepanud ilusale kirjaviisile vms...

aprill 01, 2008  
Blogger J said...

See on üks kirjutamisviis. Ma tegelikult ise gümnaasiumis kirjutasin samamoodi ja olen vist eksamitel alati kirjutanud ikka peamiselt oma huvidest tulenevalt. Nii on mul ka parimad kirjandihinded tulnud, kuid seda praktiliselt siis, kui ma olen samas ka struktuuri jälginud või siis asja välja kirjutanud ja siis ümber kirjutades jaganud veidi paremini ära, et alguses ikka sissejuhatus, vahepeal teemaarendus ja lõpus kokkuvõte ning, et kokkuvõte oleks umbes sama pikk kui sissejuhatus ning seoks alguses püstitatud küsimused uuesti kokku ära.

Põhimõtteliselt kirjutasin aga samamoodi alguses hullult aateliselt ja emotsionaalselt sellest, mis mulle ei meeldi, hea hinde sain siis kui hiljem üle ka vaatasin, parandasin vigu ja sättisin struktuuri puhtandiks paika.

Ma kirjutasin ikka küllalt emotsioonide najal gümnaasiumis ja igas kirjandis oli midagi, millega ma rahul polnud - olgu see koolisüsteem või midagi muud...
olgu, põhiliselt koolisüsteem siiski. :D

Ma olen siin ise uurinud mõndadest usaldusväärsetest allikatest ja praegu pidi olema eksamikirjandil väga suur rõhk vormil ja õigekirjal ning kui kirjutada, siis teemadeks sobisid just sellised, mis räägivad küllalt traditsioonilisest seisukohast - kas prostitutsiooni või narkootikumide vastu ja muud sellist. Loevad siiski üle 50 aastased mammid.

Looduse heakorrast oleks kindlasti hea kirjutada, mingid sellised rohelised seisukohad.

aprill 01, 2008  
Blogger J said...

See on igatahes selge - kui teema ennast õieti ei huvita ja endale korda ei lähe, siis ei saagi kirjutada. Mina küll kirjandeid nõnda kirjutada ei saa.

emotsionaalselt, kuid struktuuri ja õigekirja silmas pidades ning siis vahele mingeid spetsiifilisi oma huvidega seotud või päevakajalisi fakte.

Ütleme see sama teema... kannatavates lastest. Sinna veidi anatoomilist infot, mida sa tead, mis kuidas inimesele halvasti mõjub. Niimoodi pistad sisse konkreetseid lihasnimesid ja jätad müstikaks, kust selliseid keerulisi sõnu tead. Silmaringi punktid tulevad nagu niuhti. :D

aprill 01, 2008  
Blogger J said...

Põhimõte kirjandit kirjutades on endast tark mulje jätta.

Kuidas aga jätta endast tark mulje?

1) lahates ühiskondlikke probleeme
2) näidates üles teadmisi võimalikult erinevatest valdkondadest (sport, kirjandus, muusika, poliitika, keskkond)
3) kirjutades keeleliselt korrektselt ja õiges stiilis (ei tee mingeid "sina"-lauseid, väldid minavormi ning mõned emotsionaalsed väljendid, nagu "tuleks maha lasta", muudad lihtsalt poliitiliselt korrektsemaks.

Mul on stiil, struktuur ja õigekiri ikka päris metsas olnud, kuid ainult emotsionaalse sisu ja viidetega erinevatele valdkondadele on vähemalt 60 punkti alati ära kukkunud.

Üks moodus: mustand emotsionaalselt, nagu blogipostitus ja puhtandiks ümber kirjutades vaatad õigekirja ja ülesehituse paremini üle

aprill 01, 2008  
Blogger Silja said...

Jeah... kolm nädalat jäänud.... õudneeeeee

aprill 01, 2008  
Blogger gretzz said...

Ma kardan, et mis siis saab, kui ei tule sellist teemat, kus ma saaksin ennast huvitavatest teemadest kirjutada...siis on ikka mök-mök. Keskkonna säästlikkusest olen ma ka alati valmis kirjutama. Ja noh, mõne anatoomilise sõna võin ka sisse libistada kuskile, kui vaja peaks olema. Aga tõesti. Sinu juttu lugedes tundub see jube lihtne olevat. Sa tegid mul nüüd tuju paremaks ja südame kergemaks sellega. Aga õigekirja ja struktuurivärgi pean kindlalt ülevaatama küll jah.

aprill 02, 2008  
Blogger J said...

Kui on paar teemat või valdkonda, milles hästi kirjutad, siis annab kuidagi ikka alati ära sebida.

Mul kiskusid alati filosoofiliseks kirjandid kätte ära.

oli teema "Mõtlen, järelikult olen olemas" (Descartes). Õpetajad üldiselt mõtlesid seda nõnda, et hakatakse kirjutama sellest, kuidas tarkus ja haridus on tänapäeval tähtis ja muud sellist. Mina aga kirjutasin Matrixi põhjal filosoofiliselt sellest, kuidas keegi saab teada, et maailm olemas on ja kuidas ta saab teada, et ta ise olemas on.

5- tuli hindeks ja saadeti veel kuskile essee-võistlusele ka.

aprill 02, 2008  
Blogger J said...

Kuigi ma ei kirjutanud üldse nii, kuidas asi mõeldud oli.

Imesin pealkirjast täiesti teise teema välja.

Ma arvan, et sa lihtsalt enne harjuta ja tegele mingite asjadega. Võib-olla blogis isegi proovid midagi kirjutades õigekirja parandada, lauseehitust ja muud.

aprill 02, 2008  
Blogger gretzz said...

Üritan siis sellele tähelepanu pöörata veidi rohkem.

aprill 04, 2008  

Postita kommentaar

<< Home