Mis toimub?!

Vaatasin just äsja yle2 pealt dokumentaali hüljatud lastest Bulgaarias. Telekava jättis vargsi mainimata, et tegu oli tugeva vaimse ja füüsiliste puuetega lastega. Seda oli lihtsalt nii traumeeriv vaadata, et mul terve selle tunni aja vältel pisarad ainult jooksid. No ei ole võimalik, kuidas saavad need töötajad, kes seal on, nii hoolimatud olla? Lapsel on jalaluu murdunud, nad määrivad talle tallaalla salvi ja ütlevad, et see on paratamatus. Lapsed ei saa piisavalt toitu, vitamiine, päikest, hoolitsust ja sellest on tingitud erinevad haigused, mis muudavad luud hapraks ja voolivad ka normaalse kehaehitusega lapsed ajapikku jalutiks, väga haiglaselt kõhnadeks ja pahatihti ka deformeerunud kehadega häälitsevateks tompudeks. Kunagistest väikestest lastest on saanud alaarenenud moodustised, kes enamasti end vaid vähesel määral liigutada suudavad. Rääkida suutsid neist vaid vähesed, sest keegi pole kunagi vaevunud neid õpetama. Keegi ei räägi nendega. Oma päevi sisustavad nad edasi-tagasi kõigutamise ja söögi ootamisega. Ja kui lõpuks neile mingi kaerahelbepudru taoline mass taldrikutele visatakse, siis õigtakse seda nagu loomad ja krahmatakse ka naabril toit käest. Üksteisega ei suhelda, ei mängita, neid ei viida õue. Neid pekstakse, muidugi mitte kaamerate ees, aga ühel suuremal ja paaril väiksemal poisil oli veri ninast väljas iga kord, kui pesupäev oli. Sest pesumees oli nö karmi käega lihtsalt. Kui kaamerameeskond kaebama läks, siis lasti ta lõpuks lahti. Aga mis siis oleks saanud, kui meeskond poleks seda öelnud? Hooldajatel on leebelt öeldes pohhui, ongi hea väljaelada ennast. Aga mida peab tundma see täiskasvanud mehemõõtu noormees, kes ei oska rääkida, kuidas teeb tema selgeks, et teda pekstakse ja et tal on paha? Väga lihtne, ei teegi. Kannatab vaikides...ja nuttes, kui ta seda oskab. Mitte keegi ei tee ainsamatki liigutust rohkem, kui hädapärast tarvis. Voodi korda, riided selga ja toit kätte. Vahel ka pesemine ja see on kõik, mis tähendab nendega tegelemine. Voodihageid visatakse ühest voodist teise nagu kaltsunukke, laps röögib, sest tal on valus. Mitte keegi ei tee välja, mitte keegi ei aita. Ja voodihaigetel ei ole enam pikalt oodata seda, kuni nad õue saavad. Siiski mitte selleks, et päikesepaistet nautida vaid selleks, et heita pikali nende õnnetute saatusekaaslastega kohalikul kalmistul.
Ja nagu saate lõpus kirjas oli, suleti selliseid asutusi, kaasaarvatud see konkreetne, 7 tükki eelmise aasta jooksul. Kuhu need lapsed siis pannakse? Mis nendest saab?
Mitte ükski inimene ei saa külmaks jääda, kui ta vaatab umbes 20 kilost pimedat last mööda põrandat roomamas lihtsalt selleks, et kellegigi tähelepanu saada. Kallistust näiteks? Teada, et keegi armastab teda? Ma ei ole küll halb inimene omaarust, aga need, kes oma lapsed niimodi unarusse on jätnud, tuleks siiralt öeldes maha lasta.