Sügis on

Eile käisime LÕPUKS jalutamas. Oli küll külm ja märg ja natuke jonnituju, aga vähemalt ära käisime. Luikedele tegime tünga ja ühtlasi sondeerisime pinda, et kas saab lauluväljakut oru bussipeatusesse mineku shortcutiks kasutada. Sai küll. Aga jalutada tahaks veel. Siis kui päike paistab. Seega laupäeval ilmselt? Kui just roadtrippi ei tule. Millegi pärast on täpselt selline tunne juba mõnda aega olnud, et võtaks seljakoti, soojad saapad ja paar armsat inimest ja läheks kusagile rappa. Sügisteti pidavat seal väga ilus olema.
A ja loomulikult päevaküsimus ka: kas on mõtet investeerida 20 kroonistesse vihmavarjudesse, kui mul läheb neid nagu leiba? ( lõhun, kaotan, unustan bussi jne. Statistika kohaselt on neid selle hooajaga läinud 4, üldse olen kasutanud viite, üks jõudis õnnelikult koju tagasi. Noh, pärast seda muidugi, kui ma olin ta sõiduõpetaja autosse unustanud) Või oleks mõtekam lihtsalt märgade juuste, riiete ja võimalik, et varsti ka peaajuplõetikuga ringi käia. Tuleks ideeliselt nagu odavam, arvestades meie sademete hulka? Pealegi need 20eegised vihmavarjud seal yskis olid koledad ka. Kamoon, leopardimuster?

Kas nii on OK?

Öelge mulle, kas see on normaalne, et ma viimasel ajal inimesi väldin? Tuttavaid, ma mõtlen. Normaalne oleks ju reageerida nii, et kui näed mingit vana sõpra vms, siis ütled tere ja küsid kuidas läheb. Aga mida mina teen...pööran näo ära ja vahin oma varbaid, seni kuni oht on möödas. Mis mul viga on? Inimene on ju karjaloom, miks mina erandiks olen muutumas?

Kohati on päris naljakas, kuidas mu tujud võivad vahelduda. Kui bussist maha jään või mõni muu väike äpardus juhtub, siis ma võin nii tigedaks saada, et oht infarktile on tõenäoliselt täitsa arvestatav. Või mõni muu ilmselge mõttetus, mis terve inimese külmaks jätab, teeb mind pooleks päevaks nii pahuraks, et endal hakkab ka hirm. Vahel ei tule isegi meelde, mis see trigger täpselt oli, aga sel ei olegi siis enam vahet, sest negatiivne emotsioon on täiega laes ja seda ei ole sealt sugugi kerge alla tuua. Või noh, eks see oleneb ka. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, kui C oma vallatu naeratusega mulle otsa vaatab ja kuulab kaks(kümmend) minutit kuidas ma oma kurvast elust vatran ja ongi kõik hea jälle selleks korraks. See ei ole ilmselt hea, et ma kellestki nii palju sõltun? Samas, kui on võimalus, siis miks mitte seda kasutada?

take a chill pill

Inimesed on tänavatel nii närvilised, et viimasel ajal võib seda, kui sa jõuad koju, ilma, et oleksid kelleltki sõimata saanud, vedamiseks lugeda täitsa. Mitte, et ma ise vähem närviline oleks, aga ma vähemalt ei mölise suvaliste inimestega. Rahunege maha! Võtke vitamiine või midagi.

Kamarajura

Tegelikult ma otsustasin, et ei saa ikka oma elu teiste pärast täitsa unarusse jätta. Et oh, mis tähtsaid asju mul kodus ikka teha on, tulen parem sinu juurde. Ja nii ta läheb. See pisikene liivaloss, mille ma endale siin valmis olen sättinud hakkab ära kuivama ja laguneb vaikselt. Samas, on sel vahet? Ehk peabki nii olema? Mingil ajal oli see võibolla vajalik, see loss ma mõtlen, aga nüüd enam mitte? Eta huinjaa!