Kas nii on OK?

Öelge mulle, kas see on normaalne, et ma viimasel ajal inimesi väldin? Tuttavaid, ma mõtlen. Normaalne oleks ju reageerida nii, et kui näed mingit vana sõpra vms, siis ütled tere ja küsid kuidas läheb. Aga mida mina teen...pööran näo ära ja vahin oma varbaid, seni kuni oht on möödas. Mis mul viga on? Inimene on ju karjaloom, miks mina erandiks olen muutumas?

Kohati on päris naljakas, kuidas mu tujud võivad vahelduda. Kui bussist maha jään või mõni muu väike äpardus juhtub, siis ma võin nii tigedaks saada, et oht infarktile on tõenäoliselt täitsa arvestatav. Või mõni muu ilmselge mõttetus, mis terve inimese külmaks jätab, teeb mind pooleks päevaks nii pahuraks, et endal hakkab ka hirm. Vahel ei tule isegi meelde, mis see trigger täpselt oli, aga sel ei olegi siis enam vahet, sest negatiivne emotsioon on täiega laes ja seda ei ole sealt sugugi kerge alla tuua. Või noh, eks see oleneb ka. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, kui C oma vallatu naeratusega mulle otsa vaatab ja kuulab kaks(kümmend) minutit kuidas ma oma kurvast elust vatran ja ongi kõik hea jälle selleks korraks. See ei ole ilmselt hea, et ma kellestki nii palju sõltun? Samas, kui on võimalus, siis miks mitte seda kasutada?