Operatsioon "Kiiver ja viiskümend krooni"

See ei ole enam loogiline. Pool aastat. Pool faking pikka aastat ja mul on ikka tahtmine peaga vastu seina lüüa, nutta ja karjuda. Aga mis kasu sellest on? Üldse, mida ma saavutada tahan? Ma laskun alati sellele tasemel temaga suheldes, et hakkan ise probleeme otsima ja nõrku kohti torkima, et siis kõik välja öelda. Välja öelda see, et mul on valus ja vastik ja ma ei taha enam et see nii oleks. Ma tahan teada, et ta tunneb sama moodi. Et tal ei ole nii pohhui, kui paistab või kui ta üritab näidata. Tahaks talle kahvli läbi silma lüüa ja öelda, et näed, selline tunne on mul praegu sees pool. Ega väljast ka asi kaugel pole. Nagu ma Katile just ütlesin. Ma lasen tal ennast emotsionaalses mõttes südamesse pussitada. Ja annan talle iga kord noa kätte ja näitan, kus mu süda asub. No milline idioot sellist asja teeb? Tõesti, mul on patareid jumala tühjad selle koha pealt. Ma olen õnnetu ja kurb, kuigi ma ei peaks olema, sest mul on inimene, kes minu jaoks kõik ilusaks teeb, olemas. Kõik ütlevad, et tsi keegi uus, siis läheb paremaks. Mis keiss minuga on siis?
Persse, aitab halamisest. Ma olen tuhat korda öelnud, et viimane kord kui ma tema pärast nutan. Ja ikka ma astun sinna samasse ämbrisse. Tark õpib teiste vigadest, loll enda, kõige hullem, kui ei õpi üldse. Mina olen see viimane variant.
Uueks strateegiaks on absoluutselt igasuguse suhtlemise vältimine ja kui peab, siis ilma igasuguste emotsioonideta, millest ta võib hoolimist või armukadedust või igatsust välja lugeda.
Homme on plaanis operatsioon "Kiiver ja viiskümend krooni", hoidke mulle pöialt.
Päeva märksõnad: võta kokku ennast! Ära lase endale pähe istuda. Peida emotsioone. Ole tugev.

Muide, kirjand õnnestus 63 punkti saada. Peaaegu ilma igasuguse ettevalmistuseta. Tsitaadid kirjutasin välja endale eelmine õhtu ja õigekirja kordasin bussis teel sinna üle, see oli kõik. Isegi kirjandi ülesehitust ei vaadanud enne. Õnnitlen iseennast selle erakordse saavutuse eest.

Täna õnnestus mul koos oma roosa nunnu palliga, millel on kollased koaalad peal, paduvihma kätte jääda. Polnud ammu juhtunud sellist asja ja ma lausa kiljusin rõõmust, kui ma läbimärjaks sain, olles astunud tiba alla põlve kõrgusesse poriloiku. Pärast ainult t-särgi väel ei olnud muidugi just kõige mõnusam linnast koju tulla, kui papud vihmaveest lirtsusid ja ma veel uue sahmaka seda vihma-huinjaad omale kaela sain.

Kui see ebameeldiv seik nende (pandora laegas minu jaoks!) tunnetega välja arvata, siis oli päev vahva. Kui pole ammu korralikku girl-talk-i teinud, siis kulub paari-kolme tunnine tsätt sooja kakao ja külma siidriga(vaadist ja pirni oma) marjaks ära :)

Keegi mulle hapet ei taha näkku visata muidu?