Spitting games

Kui kell on kaks öösel ja teil ikka veel und pole tulnud, siis ma soovitan teil näiteks seda pilti vaadata. Siis äkki ei tulegi.
Ma käisin eile üle pika aja msnis ja mul oli uskumtult lõbus. Ühe klassiõe msn üritas mulle järjepidevalt mingit toredat viirust saata ja mina, lammas, oleks peaaegu vastu ka võtnud. Ma olen ju noor ja roheline, ma ei tea sellistest asjadest kuigi palju. aga õnneks jäi see nali ära.

Läbi, vsjoo, end

Praktika on nüüd läbi. LÄBI!!! Wohooohohhoo*Jookseb (paljalt?) metsa ära*

Mõistatus

Mõista mõista missseeon, haiseb ja on hästi paks? See on minu patsient härra pallike, kes on lihtsalt noh...paks..ja haisev. Ta palat lehkab nagu karu koobas. Seda muidugi sellisel juhul, kui see karu on seal juba viimased 4 aastat surnud olnud. Öök. Aga ma hakkan juba harjuma. Hommikune haigla lõhn- higi, väljaheited, pesemata vanainimesed ja kohv, ma arvan, et varem või hiljem hakkan ma sellest kõigest puudust tundma. Praegu on veel muidugi liiga vara. Nädal on veel käia. Mõelda vaid, terve nädal täis uusi "lõhnavaid" patsiente ja kell pool seitse ärkamist. Mida üks inimene võiks veel suvelt tahta? Mina küll ei tea, see on täis paradiis lihtsalt.

Midagi huvitavat...

...ei ole vahepeal juhtunud. Kui väljaarvata see, et ma läksin oma esimesele ametlikule tööle. Keila taastusravikeskusesse kolmeks nädalaks. Masseerima suures osas vanu inimesi, kes on infarkti või insuldi tagajärjel ühepoolselt halvatud ja kes peavad mind kohati arstiks. Alguses kartsin, aga nüüd olen juba harjunud. Pole hullu midagi, inimesed nagu kõik teisedki. Välja arvatud muidugi fakt, et umbes 90% nendest inimestest kannavad mähkmeid, sest nende põis ei suuda pidada. Ja see teine asi ka...Ärkan 6.30 kui kedagi mu füüsilised kannatused huvitavad. Selle eest on vähemalt trantsport sinna tasuta ja tööpäev lõppeb jämedalt võttes umbes 12 ajal. Üks tiba alla 20 poiss, kes jäi puugi hammustuse tagajärjel halvatuks, on mulle täitsa meeldima hakanud. Selline sõbralik ja tänulik, võrreldes teiste vinguvate vanainimestega. Ta viitsib isegi massaaziruumi tulla, kuigi ma näen, et see valmistab talle päris kõvasti raskusi, sest nagu teada, ei ole hemiparalüüsiga inimestel eriti mugav kõndida või ennast lauale pikali visata. Muide ta on venelane nii, et me peame end üksteisele mingis X keeles arusaadavaks tegema, stiilis inglise-,vene-,eesti-kehakeel segamini. Ja üks vanem meesterahvas kallistab mind pärast igat massaažiseanssi. Meeldiv tunne on kedagi aidata.