Midagi huvitavat...

...ei ole vahepeal juhtunud. Kui väljaarvata see, et ma läksin oma esimesele ametlikule tööle. Keila taastusravikeskusesse kolmeks nädalaks. Masseerima suures osas vanu inimesi, kes on infarkti või insuldi tagajärjel ühepoolselt halvatud ja kes peavad mind kohati arstiks. Alguses kartsin, aga nüüd olen juba harjunud. Pole hullu midagi, inimesed nagu kõik teisedki. Välja arvatud muidugi fakt, et umbes 90% nendest inimestest kannavad mähkmeid, sest nende põis ei suuda pidada. Ja see teine asi ka...Ärkan 6.30 kui kedagi mu füüsilised kannatused huvitavad. Selle eest on vähemalt trantsport sinna tasuta ja tööpäev lõppeb jämedalt võttes umbes 12 ajal. Üks tiba alla 20 poiss, kes jäi puugi hammustuse tagajärjel halvatuks, on mulle täitsa meeldima hakanud. Selline sõbralik ja tänulik, võrreldes teiste vinguvate vanainimestega. Ta viitsib isegi massaaziruumi tulla, kuigi ma näen, et see valmistab talle päris kõvasti raskusi, sest nagu teada, ei ole hemiparalüüsiga inimestel eriti mugav kõndida või ennast lauale pikali visata. Muide ta on venelane nii, et me peame end üksteisele mingis X keeles arusaadavaks tegema, stiilis inglise-,vene-,eesti-kehakeel segamini. Ja üks vanem meesterahvas kallistab mind pärast igat massaažiseanssi. Meeldiv tunne on kedagi aidata.