Mmm...sadul!

Tegin läbi väga ennastületava nädalavahetuse, joostes ära järjest 3.5 ja sõites maha tervelt 123 kilomeetrit. Ma ausõna ei ole varem oma elus kunagi nii palju jooksnud. Ja veel vabatahtlikult. Nii muuseas, Christmaniga kaasa "jookse/kõnni ennast terveks" ürituse raames. Järgmisel päeval läksime muidugi ilma erilise plaanita rattamatkale ja jõudsime öösel pimedas Nõva randa ööbima. Vihma sadas, tuul möllas ja meri lainetas, aga kokkuvõttes ja erinevaid asjaolusid arvestades oli isegi hea öö. Järgmine päev sõitsime eelnevale 50 kilomeetrile veel 70 otsa ja arvake ära, kas meil kõigil oli lõpuks tunne, et me oleme valmis enne oma alakeha küljest ära närima, kui veel sadula otsa istume...aga ometi istusime veel ja veel ja jõudsime siiski viimasele päästvale vasalemma rongile ja no ausalt, mul pole kunagi varem olnud nii hea meel näha rongi (ja vasalemma poe shokolaadi). Aga ei, vahva matk oli, tõeline ellujääjate katse, pole midagi öelda.
Täna ostsime Raiksiga rattapüksid ka endale, kuigi ma enne lööks omale kahvli silma, kui sellise matka uuesti läbi teeks. Julged sõnad muidugi. Kuu aja pärast lähen raudselt jälle suure hurraaga. A no ega omad vitsad peksavad, öeldakse ju. Tegelikult ma ei kurda (enam), sest täna oli juba võimalik ilma suuremate valudeta trepist üles-alla käia. Lisaks muidugi see boonus ka, et me kulutasime pooleteise päevaga ligi 6 tuhat kilokalorit ära. Nüüd peab kõvasti sööma, et tasa teha :D