Ülemiste keskuses oli eile üks mees saanud ilmselt infarkti või mingi taolist. Kiirabi elustas teda ja mina kõndisin seal pahaaimamatult mööda ja nägin kõike pealt. Võigas vaatepilt sellest, kuidas selle härra kõht üles-alla elustamise taktis käis, ei lähe mul siiani meelest. Telekas on üks asi vaadata või esmaabi tunnis nuku peal harjutada, aga see oli ikkagi päriselu. Selle mehe elu. Kui ma poest umbes kolmveerandtunni pärast välja tulin, elustati teda ikka veel, tilgutid olid pandud...aga kohal oli ka politsei ja kui ma fuajeest tänavale astusin siis tuli mulle vastu koroner ( politsei, kes fikseerib surmajuhtumite üksikasjad). Ja kui ma ülemiste silla alla just selleks ajaks jõudsin, et rong sealt pealt üle sõitis, siis ma panin korraks silmad kinni ja mu mõtteis oli ainult üks soov: et see mees ikkagi ellu jääks.
Vahel tabab reaalsus ootamatult. Liiga ootamatult.
