Käisin siin üksvahe vanas heas kinos Sõprus vaatamas 1988. aastal valminud Jaapani anime filmi, mille direktoriks on Hayao Miyazaki, kellelt on ilmunud veel päris mitu taolist animet.
Enne ma väga anime fänn ei olnud, sest alati tuli mul esimese asjana sellega seoses meelde nii suur suu, et kui tegelane rääkima hakkas, siis kadus terve nägu selle varju ja üldse kuidagi nõme tundus.
Aga see oli kõigest eelarvamus. Vastupidiselt minu ootustele oli tegu väga eluterve ja vahva looga nii lastele, kui ka vanemale vaatajaskonnale. Mina kihistasin kohe päris mitu korda naerda selle 86minuti jooksul, mis jäid võibolla isegi veidi lühikeseks, aga see on juba minu probleem.
Põhipont seisneb selles, et isa ja kaks tütart (Satsuki 10 ja Mei4 ) kolivad vanasse mahajäetud majja, kus peale nende on koha sisse võtnud ka mingid mustad tahmalooma moodi elukad, kes inimeste sisse kolimisel sealt uttu tõmbavad. Mulle jäigi natuke selgusetuks, et mis nad seal siis õieti tegid, aga kuna nad on väga episoodilised tegelased, siis ei hakka selle üle pikemalt mõtisklema. Ühesõnaga väike õde Mei leiab sama ajal, kui Satsuke koolis on, maja ümber tatsates ühe väga kummalise looma, kes, nagu hiljem selgub on metsaisanda Totoro poeg või keegi selline. Mei jälitab teda läbi metsa ja jumal teab mille, kuni jõuab lõpuks metsaisanda enda juurde ja väsinud pikast teekonnast ja rahmeldamisest, jääb lõpuks tema peale magama. Saavad sõpradeks ja nii põhimõtteliselt. Räägib siis pärast isale ja õele ka mida ta nägi, üritades neid tema urgu viia, aga edutult, sest Totorol on võime nähtamatuks muutuda ja end mitte näidata. Üldse tundus, et teda näevadki ainult lapsed. Igalhujul, ühel ilusal päeval otsustab Mei, et viib emale, kes on juba pikka aega linnas haiglas, oma käega korjatud maisitõlviku, mis ta terveks teeb ja koju tagasi toob. Kahjuks aga eksib pisipõnn ära ja õde on sunnitud Totorot abi paluma, et see Mei'd leida aitaks. Suur karvane elukas (kes on muide väga sõbralik ja kohati tundub, et pisut narkoleptiline, aga see ongi nunnu) kutsub oma hõumi kassibussi (jällegi näevad seda ainult lapsed) appi ja lõpuks leitaksegi õde üles. Isegi maisitõlvik viiakse kassibussi abil ilusti kohale ja lõpp hea kõik hea. Seda küll ei näita, kuidas raskelt haige ema koju saab, aga lootust nagu antakse. Igati positiivne ja lahe lõpp, pärast oli igatahes minul küll pool päeva naeratus näol.
Multika tegijatele tuleb au anda, sest olustik on niivõrd realistlik, et kui ekraanil sadas vihma ja oli öö, siis oli seal soojas kinosaalis endalgi selline tunne. Väga lahe, kümme punkti selle eest.
Lõpumuusika heliseb mul siiamaani kõrvus muide. Isegi Chrisi väikevend laulis seda mitu päeva hiljem omaette telkut vaadates. Mina igaljuhul soovitan.
Üks väike Totoro (pisem oligi valge ja see väike lehe sisse pakitud kingitus, mis tal käes on, sisaldab endas erinevate puude seemneid...minu variandi puhul küll ainult vatti, aga no...multikas olid seemned) õnnestus mul isegi endale saada muide...no kas ta pole mitte nunnu?
Kassibussi lõust oli ka nii lahe, et ma ei saa...hambad olid koguaeg irevil :D
Mussi aga saate kuulata vanast heast youtube'ist: http://www.youtube.com/watch?v=pp9PDj_zb1k&feature=related
