It's been a bad day...uuuu
Jah, sitt päev on täna olnud. Mu selg valutab, külg valutab ka, silmad kipitavad, ma suutsin endast jälle idioodi mulje jätta ja ma olen õnnetu.
Ma ei tea miks, aga kõik hädad tulevad alati korraga. Ja siis kuhjuvad ja kuhjuvad ja närivad sind seest nii kaua, kuni sa tahaks lihtsalt karjuda ja hästi kiiresti kuskile kaugele eemale ära joosta. Tagasi vaatamata, millelegi mõtlemata, teadmata mis oli, mis tuleb ja mis on. Oi kui filosoofiline lause. Lööge mind keegi palun. Keegi oleks mind tegelt juba veits varem pidand lööma ja ma oleks pidanud aru saama, et asjad on liiga ilusad, et tõsi olla. Üldse, sellepärast, et eelmine nädal oli mul hea olla, peab see nädal kohe mingi kahesajaga halvem olema. Ma tunnen ennast nii mõttetuna.
Mitte ainult konkreetselt ühe asja pärast siis. Kõige ja kõigi pärast. Keegi ei olegi midagi otseselt teinud vms aga lihtsalt mingi värdjas mossitamise tuju on, mis vaatamata pingutustele ja naermisele ja muule staffile ei lähe üle. Nii kui ma üksi jään hakkan ma jälle lollusi mõtlema. Tegelt ma vbl tahaks ja peakski üksi olema. Aga rahvas on kodus ja õues on külm. Ma tahaks kiikuma minna aga kirjandit on vaja kirjutada.
Ah ei tea, võibolla lähen õhtul pimedas jalutan kuskile parki ja kiigun veits, kuulan oma hästi töötavast pleierist mingit massa muusikat ja olen üksi. Ma tean, et see ei tee asja paremaks, aga ma ei saa muud moodi. Ma pean mõtlema ja mõtlema ja mõtlema ja ennast piinama sellega. See lihtsalt olen mina ja sinna ei anna midagi teha. Mitte, et keegi tahakski midagi teha.
Ma tahaks karjuda ja ropendada ja haiget teha. Võibolla mitte teistele aga...jah, no vahet ei ole.
Tühi tunne on. Ma pean ikka nämmutama koguaeg seda ühte ja sama teemat...viu viu viiuuuuuu, kui ma oleks keegi, kes seda iba mida ma ajan kuulama peaks siis ma käsiksin endal vait olla.
Huvitav, kas on võimalik endal osa ajust ära opereerida? Selline osa, mis võimaldab igasugustele nõmedatele asjadele mõtlemise. Vot see oleks hea. Mõnus ja rahulik oleks. Kui saaks laseks teatud tunded ka ära eemaldada endst. Jätaks ainult külma rahu ja ükskõiksuse.
Kati, tore rippumine oli meil, ajasid mind naerma. Aitäh selle eest.
Issand kuidas ma võin ikka vinguda?!
Ma ei tea miks, aga kõik hädad tulevad alati korraga. Ja siis kuhjuvad ja kuhjuvad ja närivad sind seest nii kaua, kuni sa tahaks lihtsalt karjuda ja hästi kiiresti kuskile kaugele eemale ära joosta. Tagasi vaatamata, millelegi mõtlemata, teadmata mis oli, mis tuleb ja mis on. Oi kui filosoofiline lause. Lööge mind keegi palun. Keegi oleks mind tegelt juba veits varem pidand lööma ja ma oleks pidanud aru saama, et asjad on liiga ilusad, et tõsi olla. Üldse, sellepärast, et eelmine nädal oli mul hea olla, peab see nädal kohe mingi kahesajaga halvem olema. Ma tunnen ennast nii mõttetuna.
Mitte ainult konkreetselt ühe asja pärast siis. Kõige ja kõigi pärast. Keegi ei olegi midagi otseselt teinud vms aga lihtsalt mingi värdjas mossitamise tuju on, mis vaatamata pingutustele ja naermisele ja muule staffile ei lähe üle. Nii kui ma üksi jään hakkan ma jälle lollusi mõtlema. Tegelt ma vbl tahaks ja peakski üksi olema. Aga rahvas on kodus ja õues on külm. Ma tahaks kiikuma minna aga kirjandit on vaja kirjutada.
Ah ei tea, võibolla lähen õhtul pimedas jalutan kuskile parki ja kiigun veits, kuulan oma hästi töötavast pleierist mingit massa muusikat ja olen üksi. Ma tean, et see ei tee asja paremaks, aga ma ei saa muud moodi. Ma pean mõtlema ja mõtlema ja mõtlema ja ennast piinama sellega. See lihtsalt olen mina ja sinna ei anna midagi teha. Mitte, et keegi tahakski midagi teha.
Ma tahaks karjuda ja ropendada ja haiget teha. Võibolla mitte teistele aga...jah, no vahet ei ole.
Tühi tunne on. Ma pean ikka nämmutama koguaeg seda ühte ja sama teemat...viu viu viiuuuuuu, kui ma oleks keegi, kes seda iba mida ma ajan kuulama peaks siis ma käsiksin endal vait olla.
Huvitav, kas on võimalik endal osa ajust ära opereerida? Selline osa, mis võimaldab igasugustele nõmedatele asjadele mõtlemise. Vot see oleks hea. Mõnus ja rahulik oleks. Kui saaks laseks teatud tunded ka ära eemaldada endst. Jätaks ainult külma rahu ja ükskõiksuse.
Kati, tore rippumine oli meil, ajasid mind naerma. Aitäh selle eest.
Issand kuidas ma võin ikka vinguda?!
posted by gretzz at esmaspäev, aprill 25, 2005
1 comments
