Käpikud ja läkiläki

Täna hommikul, kui ma silmad lahti tegin, nägin hetkeks päikest. Naeratus tuli näole ja silmad vajusid jälle kinni. Kuid seda vaid korraks, sest aknast sisse sadav vihm ajas mu varsti uuesti üles. Külm, märg ja kõle. Ma ei julge enam õue vaadatagi, tuju läheb kohe kurvaks. Need kolm sooja suvenädalat on nüüd läbi saanud ja sügisele tuleb vapralt vastu astuda. Aga ma ei taha veel. Mu päikesepatareid on alles poolenisti tühjad ja ma ei pea seda pikka sügist ja veel pikemat talve vastu.
Päike ära mine veel ära! :(