eluvesi

Minu noh, ütleme, et praktiliselt vastasmajas elab üks vanamees, kes on kogu mu teadaoleva elu seal samas kohas elanud.Tean teda kui tavalist pahurat vanainimest, kellele ei meeldi kui lapsed on rõõmsad või kui nad mängides kilkavad vahel veidi kõvemini kui tohiks. Oleme siin minevikus õiendada saanud selle eest, et rääkisime õhtul tänavanurgal tema arust liiga kõvasti, et pall on tema aeda lennanud või et me oleme tema aia vastu toetanud.Pluss ta on pidevalt meie jutte oma põõsast pealt kuulanud.
Sain suht hiljuti teada, et tal on vähk. Mis vähk täpselt seda ma ei tea, aga igaljuhul teda käidi hiljuti opereerimas.Lõikuse käigus eemaldati tal ma ei ole kindel aga äkki oli pärasoole mingi üks osa.Tänu sellele ei tööta tal kõik asjad enam nii nagu peaks ja talle on kõhu alaosasse tehtud mingi avavus kust tuleb välja kõik mis noh...peab tulema.Nimelt tal on mingi kott seotud siis jala külge miskit pidi ja kui see täis saab siis ta peab seda vahetama.Ühesõnaga mingi haiseva pläga segu tuleb tal kühust välja ja ta ise isegi ei tunne seda.
Ja ma ei ole mitte ainuke, kes arvab, et see on suht rõve, ka tema arvas nii.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis kas sellisel operatsioonil ikka oli mõtet? Inimese elu on nüüd ju suht mõttetu.Fakt on, et väljas ta käia ei saa eks, või no vähemalt kaugemal kui ta oma aed, kus ta ka enamuse oma ajast veedab.Ma saan aru, et see päästis ta elu, aga kui kauaks.Võibolla mingi paar aastat annab juurde, kui sedagi, aga on see seda väärt? Minu meelest parem enne juba õudne lõpp kui lõputa õudus.
Täna vaatasin aknast välja ja nägin kuidas ta niisama mõttetult ilma eesmärgita oma aias ringi kondab ja mul hakkas nii kole kahju temast.
Mõelge, kui kiiresti üks elu läbi saab, see on lihtsalt üks ainus silmapilk.Sa sured ja võibolla juba aasta pärast ei mäleta enam keegi kes sa olid ja kas sa üldse olid. Inimesed unustavad nii kiiresti.Ja ma mõtle seda, et ma leiutasin ratta ja nüüd mäletatakse mind igavesti.Mäletatakse võibolla ainult nime, aga pikemalt ei viitsi keegi süüvida, sest kedagi lihtsalt ei huvita.
Kui ma veidi pisem olin ja ema-isa või siis vanaemaga surnuaial kellegi haual käisin siis vahtisin ma pidevalt ringi ja uurisin neid haudu mis olid unarusse jäetud. Hauakivil oli nimi peaaegu loetamatu, haud ise oli oksi, lehti ja muud risu täis. Ja ometi ei olnud need inimesed kuigi ammu surnud.Mul oli neist alati nii kahju,et näppasin pidevalt vanaemalt veidi lilli ja panin need nendele haudadele.Vanaema arvas, et mida ma ikka jaman, ega need kelle hauad need on seda nagunii ei näe, aga ma ei saanud muidu.See tekitas mus endas parema tunde miskipärast.