nonii...pisut kribamist on nüüd vahele jäänud, aga ma arvan, et pole hullu.eile käisin trennis, jooksin ja olin muidu ka tubli. tulin koju, õppida ei viitsinud...nagu alati eks. täna lähen ka trenni ja püüan ka tubli olla kuigi praegu on küll päris paras väsimus peal ja teha nagu ei jaksa eriti midagi. pluss mul on tglt sitaks õppida ka veel aga ega ma nagunii kõike teha viitsi ju...loogiline.peaks ühe inimesega ühel teemal rääkima, aga ma kardan, et see ei vii mitte kuskile välja niisiis ma vist ei tee seda. praegu. veel.
järgmisel nädalal kavatsen ma poodi minna ja omale asju hankida. haa...tore tore tore saab uusi asju...mis on alati positiivne. minuarust.
omme piab riigikaitse tunniajal menti minema. ma tõsiselt lodan, et seal on huvitavam kui koolitunnis. ma suren maha muidu.
lugesin ajakirja ka just. ei saa aru, miks mina ei oleks võinud sündida kuskil ameerikas või inglismaal ja miks minu vanemad ei oleks võinud mind panna juba 5 kuuselt kuskile reklaami esinema nii, et minust oleks saanud 10ndaks eluaastaks mingi filmitäht vms. aga ei..pidin ju sündima eestis, mõttetus kohas kus ei ole kuskile edasiareneda. sa võid ju näitlejaks hakata aga maailmakuulsaks ei saa siin elu sees. see ajabki närvi. mingit pointi nagu ei ole.ükskõik mida sa ka ei teeks või kui hea sa ka mingil alal ei oleks...eestis ei saavuta sellega ikka mitte midagi. jõuame ainult jälle selleni välja, et peab välismaale minema.
nii, et ühesõnaga pakime asjad sõbrad ja- na välismaa!