Jon Krakauer "Üksindusse"
1992. aastal otsustas rikkast perest pärit nooruk minna laia ilma otsima midagi, mida paljud ilmselt pigem väldiksid - nimelt üksindust. Sihtpunktiks valis ta Alaska, nagu nii mõnedki temasugused erakud varem teinud olid. Vaba suhtlemisega terane nooruk leidis sõpru igaltpoolt, kuhu ta ka ei läinud ja jättis inimesed endast maha lootuses teda veel kunagi elusa ning tervena näha. Seda paraku ei juhtunud, sest kõiget 4 kuud hiljem leidsid matkajad ta nälginud surnukeha bussivrakist, mis talle tema metsasoldud aja vältel peavarju pakkus...
Ja ei, ma ei rääkinud lõppu ära, sest see, kuidas lugu lõppeb on kirjas ka esimestel lehtedel ja tagakaanel. Raamat, kui selline, pigem jälgib tema teekonda ja eneseotsiguid. Lugu on tõestisündinud, sellest on film ka. Väidetavalt hea. Loodan millalgi ära näha.
Nii tobe kui see ka ei tunduks, tekkis endal ka tahtmine Alaskale minna. Ja justnimelt üksindusse. See selleks, lugege, tõesti soovitan.
Teine raamat mille otsa hiljuti sattusin oli David Herbert Lawrence'i "Pojad ja armastajad". Öeldakse küll, et kui raamatu autori nimi on esikaanele kuldselt ja suuremalt kui pealkiri trükitud, siis ei ole see kuigi hea, aga ma pean selle väite ümberlükkama. Mulle täitsa meeldis, kuigi ajas omamoodi närvi ka, sest nii veider kui see ka ei ole, tõmbasin oma eluga pidevalt paralleele. Aga just sellised raamatud, mis emotsioone tekitavad, ongi kõige parem kraam. Ma ei viitsi siia sisu kirja hakata panema, sest kokkuvõtted ei tule mul kuigi hästi välja...Aga soovitan samamoodi :o)
Killuke teile noh nii, tunde tekitamiseks ...
("Kõrgel taevas sirasid tillukesed tähed. Ja tillukesi tähti oli pudenenud kaugele üle tulvavee, üle pahupidise taeva. Ümberringi oli hiiglaslik, otsatu ja hirmutav öö, mis laseb end päeval üürikeseks viivuks häirida ja eemale peletada, aga mis tuleb tagasi ja jääb lõpuks igavesti püsima, hõlmab kõike oma vaikuse ja elava pimedusega. Aega ei olnud, oli ainult Ruum."-D.H Lawrence "Pojad ja armastajad" )
Ja last but not least üks vapustavalt vaimustav film teile, mu kallid sõbrad -
"La leggenda del pianista sull' oceana"
Ja ei, ma ei rääkinud lõppu ära, sest see, kuidas lugu lõppeb on kirjas ka esimestel lehtedel ja tagakaanel. Raamat, kui selline, pigem jälgib tema teekonda ja eneseotsiguid. Lugu on tõestisündinud, sellest on film ka. Väidetavalt hea. Loodan millalgi ära näha.
Nii tobe kui see ka ei tunduks, tekkis endal ka tahtmine Alaskale minna. Ja justnimelt üksindusse. See selleks, lugege, tõesti soovitan.
Teine raamat mille otsa hiljuti sattusin oli David Herbert Lawrence'i "Pojad ja armastajad". Öeldakse küll, et kui raamatu autori nimi on esikaanele kuldselt ja suuremalt kui pealkiri trükitud, siis ei ole see kuigi hea, aga ma pean selle väite ümberlükkama. Mulle täitsa meeldis, kuigi ajas omamoodi närvi ka, sest nii veider kui see ka ei ole, tõmbasin oma eluga pidevalt paralleele. Aga just sellised raamatud, mis emotsioone tekitavad, ongi kõige parem kraam. Ma ei viitsi siia sisu kirja hakata panema, sest kokkuvõtted ei tule mul kuigi hästi välja...Aga soovitan samamoodi :o)
Killuke teile noh nii, tunde tekitamiseks ...
("Kõrgel taevas sirasid tillukesed tähed. Ja tillukesi tähti oli pudenenud kaugele üle tulvavee, üle pahupidise taeva. Ümberringi oli hiiglaslik, otsatu ja hirmutav öö, mis laseb end päeval üürikeseks viivuks häirida ja eemale peletada, aga mis tuleb tagasi ja jääb lõpuks igavesti püsima, hõlmab kõike oma vaikuse ja elava pimedusega. Aega ei olnud, oli ainult Ruum."-D.H Lawrence "Pojad ja armastajad" )
Ja last but not least üks vapustavalt vaimustav film teile, mu kallid sõbrad -
"La leggenda del pianista sull' oceana"
posted by gretzz at kolmapäev, märts 10, 2010
2 Comments:
Jeah, see on hea lugu. Film rabas jalust pikali.
Nõus :)
Postita kommentaar
<< Home