Ajan asja mis on ammu aetud

Eile murdus miski minus pooleks, süttis põlema ja muutus tuhaks. Järgi jäi ...ei, valetan, järgi ei jäänudki midagi. Emotsioon kui selline on vähemasti mõneks ajaks minu elust kadunud. Ma olin, olen ja jäängi lolliks. Kuid ometi muutun seeläbi ajapikku natuke targemaks. Vist?
Lõplikkus omandas minu jaoks täiesti uue tähenduse. Muutus minu jaoks vastikuks, isegi eemaletõukavaks, kui nii võib öelda. Mu elu on tühi. On vist alati olnud. Aga hiljuti on see tühjus kuidagi nii teravaks, kriiskavaks ja sügavaks muutunud, et ma ei oska enam olla.

Kevad, tule juba rutem?