Saame kell kolm maasikapõllul kokku

Istun ja vaatan aknast välja. Puud, tee, taevas isegi see eemalt paistev punane katus tundub kollakana. Mida kuradit? Hõõrun silmi ja vaatan uuesti. "Ah, mida iganes," mõtlen ja hakkan oma telefoni näppima. Ei midagi uut, mul on kõigest siiber ja külm. Jah, külm, mul on kogueg külm. Vahest mõtlen, et võiks selle parketi oma toa põrandalt üles kiskuda, sellest lõkke teha ja sooja saada. Lõpuks. Okei, see soe tekk mis mu ümber on teeb olemise üsna mõnusaks, aga siiski, oleks ju palju parem kui ei peaks miski ürp ümber toas ringi käima. See selleks.
Telefon. Kurat, vanaema. "Kas isa ja venna on kodus?" mul ei ole õrna aimugi, niisiis vastan:" emn..ee..nad on ...õues vist, parandavat autot või midagi." "Ahsoo, noo-noo, ma mõtlesin, et nad tulevad täna minu juured õunamahla tooma, äkki sa kutsud nad?" Vaatan aknast välja, ei õues tundub liiga jahe olevat, ütlen, et maja ees autot ei paista, ju nad on kuskile ära sõitnud. Õnneks jääb ta selle vastusega rahule, telefonis sahiseb midagi kergelt ja kõne lõppeb. Torust kostab ühtlast undamist. Lõpuks, jumal tänatud, ma ei viitsigi suhelda. Ma ei tahaks vist terve tänase päeva kellegagi rääkida. Aga paar minutit hiljem heliseb jälle telefon, seekord mobiilne variant. Ema. "Mis jogurtit ma sulle ostan?" Aaaarrrrgh, tahaks telefoni karjuda, et mis faking vahet sel on, aga suudan siiski rahulikuks jääda ja "ükskõik" vastata. Ja mul ongi ükskõik, tõsiselt ükskõik kõigest ja kõigist. Vähemalt täna, praegu.
Deem, pissile peab minema. Tõusen püsti ja jalutan kiiresti läbi külma toa, tundes samal ajal ennast tänu sellele punasele tekile mis mu õlgadel on nagu bätmän. Vahepeal suudab kass nii lahe tüüp olla ja ennast küüntega minu jala külge haakida. "Raisk, loom mis sul viga on, mine näri diivanit või midagi!"
Tagasi tulles märkan, et õues sajab vihma, sellist vastikut peenikest uduvihma. Õnneks ei ole tuult, sest siis peksaksid need teravad piisad mööda nägu ja see oleks tõenäoliselt äärmiselt ebameeldiv. Ja õnneks ei pea ma kuskile välja ka minema. Ma võin terve päeva oma pisikeses külmas toas istuda ja lihtsalt olla. Praegu ei ole kedagi kodus ka. Ideaalne. Tass teed võiks ka veel ees olla siis oleks nagu päris. Aga ma ei taha teed, alles jõin ja mul ei ole nagunii mingit viitsimist kööki ronida.
See vanamees, kes üle tee mu vastas majas elab jalutab oma tavapärase veidi kiitsaka kõnnakuga ämber käes puukuuri juurde, keerab jalapealt ümber ja kaob kuskile võssa ära. Imelik mees on. Aa, ei kadunud päris ära, nüüd tuli välja, ämbrit pole enam, aga käes on õun ja peas on selline nägu nagu ta oleks just püksi teinud. Mõtlen kui igav elu tal on ja kuidas ma kunagi ei tahaks selliseks masendavaks 24/7 mossis näoga vanainimeseks saada. Aga ma saan. Ja sina saad ja tema saab ja kõik saavad kes juba ei ole. Pohhui, selline on elu, milleks oma pead vaevata.
45 minuti pärast pean tabletti võtma ja enne seda sööma ka veel. Hommikul kell kaheksa pidin ka võtma. Spetsiaalselt selle pärast pidin üles ärkama ja viilu leiba ära sööma, sest kes kurat hommikul vara midagi normaalset mugida tahakski. Ah ma ei viitsi mõelda, tegelt tahaks jalutama minna aga pole kuhugi minna. Kõik kohad on juba mitumitu korda läbi käidud, jalutatud ja istutud. Üks ja sama laul on juba viisteist minutit käianud, aga mulle meeldib, sest ma pole seda ammu kuulanud.
Uks käis, ema tuli, venna ka vist. Ma ei taha neid siia, viige nad minema keegi. Kopp on ees. Ei, ikka peab välja minema, ma ei kannata olla siin koos inimestega. Ja sadu järjest tugevneb, värvid on tumedamaks muutunud, õdusemaks. Otsin oma vihmavarju välja ja lähen ära.