Traaaa...

..ehk õpetus sellest, kuidas täpselt on võimalik maha jääda rongist, mille väljumiseajast oled sa teadlik olnud juba kaks päeva ja mille jaoks sa ärkasid üles rohkem kui poolteist tundi varem. Tegelikult see pole üldse raske, vaja on vaid jälgida oma arvutikella, mis paneb no niii puusse, et ise ka ei usu. Okei, täpsemalt siis 5 minutit, aga just täpselt see on see aeg, mis kulub mul siit rongijaama jõudmiseks. Perse ma ütlen. Alates nüüdsest hakkan ma kokkulepitud ühistrantspordi aegadele varem kohale loivama. Normaalselt varem ikka. Mingi..tund või nii? Äkki siis juhtub ime ja ma ei jää maha enam.
Aa, ja ma kukkusin eile rattaga. Jälle. jah, see on nüüd ametlik, mind ei tohiks ratta selga lasta enam. Kunagi. Aga seekord ma pääsesin väiksemate vigastustega kui eelmine kord. Aint pöial ja käsi on valusad. Eelmine kord oli ikka verd ka. Ja seekord ma kukkusin liikuvalt rattalt ikkagi, see on juba nagu veits teine tase kui seisva rattaga käna käia. Tähendab põhimõtteliselt ma sõitsin teisele rattale sajaga tagant sisse nii, et seda võib nagu natukene avariiks ka nimetada või nii.
Okei, teine katse, kell kaks läheb uus rong ja selle peale kavatsen ma nüüd küll jõuda. Maksku mis maksab. See ei saa ju niiii raske olla?!
*Võtab midagi lugemist ja kaob vaikselt rongijaama uut lootust ootama. Jah, kaks tundi varem, aga mis siis?