Oma rand ja hiigel niidirull

Eile oli jälle väike koosviibimine ühe tüübi maal. Pidu vanainimestega või umbes midagi sinnakanti.Ma ei joonud. Mõni jõi. Päris korralikult ikka. Ei suutnud oma rögiseva häälega olen kännuämblik ja istun kännu otsas öelda. Ütles koguaeg ämbliku asemel konn. Mälukonn ühesõnaga. Nii armas oli. Kell neli sai magama mindud umbes. Neljakesi ühes voodis. Teoorias pidi sinna üldse viis inimest ära mahtuma, aga kuna üks jõi veel viina ja siidrit ja gini ja õlut ja pahaksläinud koduõlut ja siirupit, siis ta jõudis alles kell 8 hommikul magama ja viis oma norskava tsiki koos endaga üldse teise tuppa ära. Jumal tänatud. Seal toas, kuhu nad magama läksid oli pärast mõõõõnus pohma hais ju. Jube. Ma sain kokku üldse mingi 4 tundi magada umbes. See väike "roosa tuba" oli lõpuks ikka jõhker saun. Aken kah eriti lahti ei käinud.
Hommikul läksime koos ilma lubadeta härra maksiburgeriga koos poodi. Ja siis viisime kaks biffi bussijaama. Ma oleks kah võinud bussiga koju sõita, aga ma ei viitsinud. Niisiiis ma jäin veel sinna nillima ja tsillima. Käisime jalutamas ja konni otsimas. Oma kolm tundi kindlasti kui mitte rohkem, tüübi õlad olid täitsa ära põlenud. See on see, kui särki ei oska selga panna. Aga paras talle tegelikult, sest ta tegi must pilti, kuigi ma seda üldse-üldse ei tahtnud. Ma oleks ta salatirohelise papu ikkagi keset põldu pidanud viskama. Siis ta oleks seal pidanud rukkirääkide ja mäginugistega võitlema, et seda uuesti tagasi saada. Ha- ha.
Aga meil oli oma rand, kus sai lebotada. Ilus puhas valge liiv oli. Kui ta kõhu asemel oleks olnud suur "magu" nagu tema ütleb, siis oleks veits mugavam olnud mul. Aga see selleks, küll ta selle ka kasvatab endale. Ja siis sai veel hiiglasliku niidirulli otsas hängida. Me arutasime, et me ei saaks isegi siis sinna niidist ühte ringi peale kerida, kui me kõik oma riided üles oleksime harutanud. Niisiis me ei teinud seda.
Ja me unustasime ennast sinna niidirulli otsa nii kauaks, et kui härra pohmakoll, kes lõpuks üles suvatses ärgata, oleks teisele poole sõitnud ja sealt kaudu koju läinud, siis me oleksimegi vist siiamaani seal. Õnneks ta siiski märkas meid seal rulli otsas. Ja siis, põrõõõmpõrõõõm, kaks kilomeetrit sõitu ja geniaalne mees sõidab sajaga üle suure kivi. Põmm, kumm katki. Wheeeee, autost välja ja kummi parandama. Aga lõppude lõpuks, pärast männikul mingil asjal järgi käimist, sain ma koju ka. Jube väsinud olen nüüd. Aga hea on olla. Väga lahe päev oli. Üks kõige paremaid tegelikult.