üle lume lagedaaaleeee...

Käisin just õues. Saatsin Eva ära ja ühtlasi ajasin ühe täis vanamehega bussijaamas juttu. Ta keelas meil Evaga suitsetamise ära ja ütles, et tal ei ole peale surma enam midagi oodata. Mina arvasin, et eks tal ole bussi ka oodata ja jõuluvana näiteks vms. Ta oli nõus. Siis tuli bussi, ja Eva tõmbas linna ära, soovisin onklile häid pühi ja kõike head ja tulin tulema.Tore oli.
Nagu heale lapsele kohane läksin punase tulega üle tee ka. Siis tuli selline nukker tuju peale ja ei viitsinud veel koju minna. Jalutasin. Üksi. Tagusin jalaga ühte teeäärest kaasa võtetud jäätükki ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin veel natuke. Ja mul oli hea olla. Ja siis hakkas lund sadama. Ja ma olin jõudunud oma maja ette. Aga kuna ma ei tahtnud veel tuppa minna, sis tegin veel ühe ringi. Ja mõtlesin veel natuke ja silm läks märjaks. Ei see ei ole mingi järjekordne enesehaletsemise lugu sellest, kuidas keegi mind ei taha jne. Milleks? Lihtsalt, kõik oli nii ilus, ja lund muudkui sadas ja sadas, ja sajab siiamaani vist. Ma ei pidanud muretsema isegi sellepärast, et mul läheb ripsmedušš laiali vms, sest mul ei olnud mingit mukit peal. Ja siis ma tahtsin maja taha minna. Ma pole seal mingi miljon aastat käinud vist. Kõik oli ilus ja vaikne, naaabrionu oli isegi ühe küünla sinna põlema pannud. Ja siis läks mingi loll liikumisanduriga tuli tööle ja ma tundsin ennast nii nõmedalt, sest ma just mõtlesin, et ma ei taha, et mingid lollid naabrieided mind aknast jõllitama hakkaks ja sis ma põgenesin kuskile garaaži taha ära ja istusin seal, kuni tuli kustu läks. Garaaži taga oli väike kuusk, lume alla mattunud. Mul hakkas tast hale ja ma kraapisin selle lume ta pealt maha. Armas väike kuusk oli.
Ja siis ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Vaatasin, kuidas kõik on nii ilusti ära kaunistatud, punased, sinised tuled akendel. Paljudel on need kolmnurksed küünlad ja mõnel oli isegi jõulutäht aknal. Lõpuks märkasin, et üks vanamutt siiski jõllitas mind aknast ja ma otsustasin, et ei paku talle rohkem lõbu ja läksin minema. Maja ees jäin seisma ja hakkasin mingisse lumme kaevatud auku jäätükke viskama. Ja sis hakkas veel rohkem lund sadama ja ma lihtsalt jõllitasin taevasse. Kuradi ilus oli. Siis tuli mingi naabrimees ja ütles, et ta olevat telekast näinud mingit sellist spordiala, kus mees heitis selili ja pidi lumepalli kuskile kolme meetri kaugusel olevasse auku viskama. Ma ütlesin ahah. Ta läks tuppa. Ma jäin jälle üksi. Õnneks. Üksi on hea olla. Vähemalt täna oli.
Ja siis ma otsustasin, et kui ma kunagi ära suren, siis ma suren talvel ja õues. Mitte kuskil vanadekodus vms. Ainult, et keskkond võiks siis teine olla. Selline hästi paksu lumega kaetud mets, vaikne. Ja siis üks selline muinasjutumaja prototüüp, punane katus, mis on paksult lumega kaetud, korstnast tuleb suitsu ja aknal paistab põlev küünal. Ja siis ma lihtsalt lähen õue ja suren ära. Pikapeale katab lumi mu surnukeha täiesti ja lõpuks kustub ka see küünal aknal. Ja siis vbl mingid marjulised leiavad mu kevadel vms. Tegelikult ma ei ole veel otsustanud, kas see on ikka Eesti, kus ma suren. Võibolla mingis siberis või kuskil, kus on igavene lumi. Ma veel mõtlen sellele.
Ja sis mul hakkas külm, peale seda, kui ma olin korduvalt põlvini ulatuvasse lumehunnikusse hüpanud ja ma läksin tuppa. Tossud olid küll lund paksult täis aga see ei lugenud, sest ma olin õnnelik ja endaga rahul.
Tahaks veel õue, aga kinnud on märjad :(