Dramöödia

Eile jäin juhuslikult tv 1000 pealt ühte filmi vaatama (istusin diivani peal ja see film just niimoodi mugavalt hakkas ja pult oli kadunud ja ma ei viitsinud ennast liigutada väga)...tegevustik toimus 20. sajandi alguses Wales'is ja juba esimesed kaadrid sellest filmist kujutasid väga depressiivset ja rõõmutut maastikku kaetud pakus-paksu uduga. Selline lausa kõhedusttekitavalt masendav vaatepilt. Kõik olid vaesed, töölistel oli streik, sest tööd õieti ei olnud, kaevandustes süsi seisis ja üldse kõik oli halb. Brittidel siis. Juutidel seevastu aga ärid õitsesid ja see tekitas kahe rahvuse vahel loomuliklt vimma. Aga film ei keskendunud kuigivõrd sellele taustale vaid pigem ühe juudisoost poisi ja ühe inglannast tüdruku vahelistele suhetele.
Poiss (Sam) oli selline nunnude pruunide silmadega ja tumedate lokkidega. Täpselt sihuke tüüp, et kohe esimesest pilgust tekitab tahtmist ohata ja küsida, et miks sul endal sellist kõrval pole (kui sa juhuslikult naine oled). Tüdruk(Gaenor) oli brittidele omaselt heledat verd.
Nagu te juba ilmselt ära arvasite - nad armuvad...ja tüdruk jääb rasedaks. Muidu oleks kõik ilus olnud aga probleem oli sellest, et siis tulnuks naine kohe ära võtta, aga Samil ei olnud see võimalik, kuna tema juudisoost vanemad ei oleks sellist asja iialgi lubanud ja oleksid ta oma kogukonnast välja visanud. Loomulikult ei meeldi ka tüdruku vanematele (ega vennale) see, et abieluettepanekut ei tule-ega tule ja nii nad keelavadki edaspidise suhtlemise ära. Poiss saadetakse linna tööd tegema ja tüdruk oma tädi juurde maale, et seal rahulikult laps sünnitada.
Sam kirjutab Gaenorile palju kirju, milles palub, et viimane ta ära ootaks, et siis kuhugile ära põgeneda ja elu lõpuni õnnelik olla. Tüdruku vend aga hoolitseb selle eest, et kirjad adressaadini ei jõuaks ja nii nad siis vaevlevadki mõlemad teadmatuses, kus teine on või mis ta mõtleb. Lõpuks viskab Samil sita venitkasse (pardon-pardon) ja ta läheb tüdruku venna juurde pärima, kus Gaenor on. Ja üllatus üllatus, vend ei kavatsegi seda öelda ja peksab ta hoopis korralikult läbi. Lõpuks, nähes, et Sam ei kavatsegi järele anda ja liipab poolsurnunagi talle järele, et infot oma armastatu kohta saada...vend lõpuks heldib ja annab aadressi. Tee on kauge, kuid poisil on kindel eesmärk oma naise ja veel sündmata lapse juurde jõuda...kuid vahepeal on talv kättejõudnud ja Sam teeb fataalse vea jäädes kurnatusest õue puu alla magama. Ärgates kõhib ta verd ja siililegi on selge, et seal enam pikka pidu pole. Kuidagi liibates jõuab ta siiski kohale ja kahjuks ei ole naise põetamisest seal enam suuremat tolku. Viimane sõna mida Sam ütleb on "külm"...Gaenor poeb tema kaissu ja hommikuks on poiss oma viimase hingetõmbe teinud nägemata oma vastsündinud last, kelle sünni ta oma surmaga esilekutsus (rasedad ei tohi teadupärast erutuda ja see, kui sa hommikul ärkad ja su mees on surnud, tekitab üldjuhul erutust).
Oli ju huvitav lugemine :D? Ja minul oli nii kurb, et pisarad voolasid lahinal veel pool tundi peale filmigi...selliseid filme ei tohiks tegelikult teha, sest mõni emotsionaalsem inimene saab trauma omale nii (jah, ma mõtlen selle all iseennast).