I are cold and sad

Täna on siiamaani mu elu kõige halvem päev. Ma ei kahtle selles, et neid tuleb veel ja veel, aga praegu...Ma jalutasin umbes tund aega linnas ja lihtsalt nutsin. Kõik oli liiga külm ja kõle. Ja ma sain täna sajaprotsendilise kinnituse sellele, et minust ei saa asja. Te ei kujuta ette kui kurvaks see ühe inimese teha võib. Tundsin hetkeks esimest korda elus, et ma tõesti tahan surra. Autotee oli väga ahvatlev ettepanek, aga ma siiski keeldusin sellest viisakalt. Nagu öeldakse, ehk on elul minuga teised plaanid? Või äkki....või äkki tal ei olegi mingeid plaane...äkki minust ei saagi mitte kunagi mitte kedagi. Eesmärgitu eksistents, vegetatsioon ja olesklemine. Olen alati mittemidagi tegemist vihanud. Aga võibolla oleks aeg sellega algust teha.
Ma kardan, et ma ei jaksa seda kõike endast välja nutta....