Karv A. Tuust

Ilgelt änksat Vabariigiaastapäeva teile, mu väiksed sõbrad.
Mulle meeldis tänane päev koolis. Mitte midagi ei pidanud tegema peaaegu. Sai lihtsalt vabalt chillida ja värki.
Mulle meeldis see kooli kotsert ka. Nende kontserdite ajal ma teangi, miks ma koolis viitsin käia. Sest tegelikult mulle meeldib seal. Mulle tuleb igakord kananahk peale, kui mingi kontsert on, sest alati lauldakse nii ilusti ja see tekitab sellise kurva aga samas hästi hea tunde. Ja siis paistab päike aknast sisse ja isegi see vana keka saal tundub ilus ja inimesed tunduvad ka kõik nii ilusad. Vahel ma mõtlen, et ma ei tahakski kunagi seal koolist ära minna. Kõik on juba nii tuttavaks ja koduseks muutunud ja nüüd mingi aasta ja mõne kuu pärast ongi kogu lugu. Siis tuleb nn uus elu ja uued inimesed ja võtab jälle aega, et kohaneda ja ennast hästi tundma hakata. Ja siis kui sa lõpuks tunned, et kõik on hästi saab see periood ka läbi ja tuleb jälllllle edasi liikuda. Kurvaks teeb kuidagi. Aga samas võibolla on asi minus, võibolla ma lihtsalt kardan muutusi.